Sillamäga Sillamäel

 Tänapäevase Sillamäe linna territoorium hõlmab kolme küla alasid: Kannuka, Sillamäggi (Sillamäe) ja Türsel (Türsamäe). Sillamäe mainiti ürikutes esimest korda 1502. aastal, Türsamäed mainiti esimest korda 1520.aastal.

Rohkem kui 500 aastat tagasi olid nii Sillamägi kui ka Türsamägi - väikesed kalurite külad Soome lahe rannikul. Kohalikud elanikud tegelesid peamiselt kalapüügiga, mis oli nende peamine elatusallikas.

Üks väike kala on saanud oma nime Sillamäe kohta nimetuse järgi.

Kohalikud kalurid pidasid seda kalakest väikeseks ja „kasutuks“ ning nimetasid „Sillamäga“ püügikohta järgi

         .

SILLAMÄGA ehk  Emakala ehk kiviluts 

(ld. k. Zoarces viviparus).

 Eestis ka nolbus, nolgus, nolk, ink,  junn, kivijunn, mudajunn, kivinolk, kivinool, kiviink, kiviants, koerahans, koeraants, koeraväär, merekoer, hurt, madel, võikala, jämepea, nollposen.

Inglise k - eelpout, viviparous blenny; saksa k - aalmutter; soome k - kivinilkka; vene k -  beldjuga; läti k - lucitis; leedu k gyvagimd?; rootsi k - tånglake; taani k - ålekvabbe) 

Eesti vetes on emakala ainus elussünnitaja (vivipaarne) kala, kes elab peamiselt jahedates vetes, kus hoiab kivide alla. Emakala maimud on sündides 3,5-4,5 cm pikad ja siirduvad praktiliselt kohe põhjaeluviisile. Emakala toidusedelis on põhjaloomad, kalamari ja kalamaimud.

Emakala meenutab lutsu, ta keha on piklik ja sabaotsa poole kiiluga lamenev. Pea on üsna suur ja punnis põskede ning huultega. Värvus on varieeruv, sõltudes veekogu põhjast; sagedaimini esinevad hallikas- või rohe-kaspruunid toonid. Emakala luud muutuvad kuumutads rohekaks - siit ka ingliskeelne nimi, greenbone. Emakala on kuni 65 cm pikk - Läänemeres küll kuni 35 cm, enamasti 15-25 cm. Eesti rekord-emakala püüti Tallinna lahest 1946. aastal  - too kala kaalus 195 grammi ja oli 34,1 cm pikk. 

Emakala on merekala. Euroopas leidub emakala La Manche'i väinast, Iiri merest Valge mereni. Põhja- ja Läänemeres leidub emakala päris arvukalt. Ka Eesti rannavetes - eriti Riia ja Pärnu lahes - on emakala üsna tavaline, siiski meil seda toiduks eriti ei kasutata.

Põlevkiviõli tehase rajamise tulemusena Soome laht rannikule Sillamäes 1927. aastal emakala sellest piirkonnast praktiliselt kadus.

Eesti vanasõnad kalurist ja kalast peegeldavad rannarahva elutarkust, rõhutades töökust, looduse tundmist ja ettevaatlikkust saagi kiitmisel. Levinumad teemad on kala otsimine, püügiõnn ja kannatlikkus.

Tuntud vanasõnu ja ütlemisi:

·         Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.

·         Segases vees on parem kalapüük.

·         Ära pane enne pada tulele, kui kala püütud ei ole.

·         Kass armastab kala süüa, aga ei taha kala püüda.

·         Mis kala keegi otsib, seda ta saab.

·         Kellel käed, sellel kalad.

·         Kala kaks, supp hea.

·         Külaline ja kala läevad üteruttu vanaks.

·         Mine adralda kündma ehk võrgulda kallu püüdma!

·         Emakala tuleb, ahven läheb.

Kalurite uskumused ja kombed:

·         Saaki ei tohtinud kiita ega loendada, et kalaõnne mitte ära sõnuda.

·         Kala püüdes ei tohtinud laulda, vilistada ega vanduda.

·         Söögilaual ei tohtinud kala söömist alustada sabast.

·         Hea kalaõnnega inimene oli lugupeetud, talt toodi õnneks soomuseid.